Jääkuubik
jaah
kell oli täpselt kuuskümmend neli viiskümmend
kui neelati alla
viimane jääkuubik
tunda oli südamelööke
ärevust ja
sekundiseieri tiksumist
siis saabus viimane loosung
mida keegi näha ei tahtnud
sest kõik juba teadsid
mis järgmisena juhtub
pomm
plahvatas
jäises klaasis
klaas läks puruks
pomm
ei plahvatanud enam
ta lasi kildudel oodata
tekitas põnevust
miks neid silte kleebitakse
miks ei lasta elada
mõisatus missugune
mõtlesin
et ootan ka
kuniks torm vaibub
ja ma saan lahkuda
see aga osutus võimatuks sest
keegi ei näinud teisi südamelööke
isegi mitte ei kuulnud
ja minu kätte jäi viimane jääkuubik
mis oli ainsana mustaks värvitud
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud