Üks ammu unustatud tunne
Üks ammu unustatud tunne,
see tunne jälle
kerkib seest.
Maailm justkui
vajub unne
mu teadvus kistud
ribadeks.
Sadu teravaid nõelu
torgivad mu elupuud.
Ma mäletan su õelust
mind jälgib ärev kuu.
Ulg mind saadab tasa
pimedus mind irvitab.
Kuniks iseend ma avan
kätleb kurbus minuga.
Mis ka lootsin leida siit
leidmata võiks jäädagi.
Kõik unustusse vajuks -
seda ööd ma enam ei talu.
Kiigub vana roostes värav,
vana kuuse silmis lein.
Rohtunud ammu meie rada
mõni valu on nagu vein.
Vaatan pilvedega tõtt veel
ja tallan rada igavest.
Kes teab, mis on ees -
öö silitab mind armidest.
Peatuda ei või ma
küll lõppu jõuan viimati
ja ulguda koos selle ööga
ei taha enam iialgi.
Väike värin on hinges
rada lookleb silme ees.
Rahu soovib eilne -
see uni on nii veider.
Kiigub vana roostes värav,
vana kuuse silmis lein.
Rohtunud ammu meie rada
mõni valu on nagu vein.
Kui ma täna purunen
korjamata jäävad killud.
On asju, mis ei unune
ja mida tegelikult
pole olnud.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud