Kingikott
Tühi kingikott
nurgas haigutas,
terve aasta
magas seal,
aeg ta äratas.
Venides end
sirgu ajas,
paela kohendas
ja siis potsti,
kukkus kokku
jõudu polnud tal,
kiirelt vaja
kotti täita,
küll siis
jalad all.
Kiisupoju paela hiilis,
tahtis mängida
ja siis sipsti,
kotti hüppas
ühes paelaga.
Kingikott samm sammul
tatsas,
leidis Legola
kotisuud nüüd
tasakesi,
hakkas paotama
kotipõhjast kiisupoju,
pani plagama
ühes kotipaelaga.
Kingikotil tore olla
oli võlumaal,
suuril silmil
ammul suil,
aina imestas,
kingikotti legoilma
kiirelt mahutas.
Kingikotil tööd
on palju,
lapsed aknal
ootavad
sussikesed ritta
seatud,
jõulusoovid täituvad.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud