Lunastus
Ükskõik kuhu kaen, sütitab mu tülgastust
ma põlen vaenulikkusest
ükskõik kuhu siin lähen, tunnen ahastust
sest see koht kajab ebapühadusest;
põrgu on tühi
sest kõik meie deemonid on siin
mis tuleb, minevik seda ei pühi
oma lunastuse täide täna viin;
kaasas padrunid, siin pole tagasi minemist
kodus laual enesetapukiri
alustan koolihoones lõpupäeval tulistamist
sütitan nurkade taga tinakiiri;
õpilaste kehad vedelevad elutult hallides
tean, et keegi niikuinii mind ei armasta
verine kättemaks tuleb sallimatuses
püssituli lõpetab selle kooliaasta;
saada sõpru oli üllas eesmärk
aga selle asemel mind vaimselt vägistati
nüüd koolikusu eest tasun, see mu auvärk
elurõõmu mult siin kõik ära riisuti;
minust teised pole hoolinud
kaotada pole midagi, las kõik kõngeb
tapan neid, kes mulle liiga teinud
tunnen, kuidas hingelt surve langeb;
mil KAPO end sireenidega kuuldavaks teeb
seisan saatusega silmitsi taas
istun põrandal, soontes rahu keeb
südames sähvab viimane julgusraas;
alles veel üks kaliiber
nüüd siit rahuga pääsen
GLOCK püstol on mu ainus sõber
tõmban kukke ja augu endassegi lasen;
ma pole ainus vääkoheldu
miks süsteem selle eest silma kinni hoiab
Eestis tavaline, et koolides korrapärasus kaldu
kas kaasõpilase kaitsele vasust leiab
Järgi luuletajat
Kommentaarid
juku olen
siin leiate igasugu perverssusi ja muidu vastuolulisi jutukesi, daamid ja härrad
:)
Info
- Autor: Alfa beeta (juku olen)
- Lisatud: 10/02/2021 23:23
- Kategooria: Ühiskond
- Vaatamisi täna: 2
- Vaatamisi kokku: 948
- Kopeeritud: 0
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud