Oled puhas hing
Sa oled liiga südamlik ja liiga hea
Tunnen, kuidas mu olemus võib Sind hetkega lömastada
oma tumedate varjude pärast, mitte et ma tahaks
haiget teha või virutada
vaid see juhtub ... kogemata nagu elevant portselanipoes
või nagu tüdruk, kelle käes on tuletikud
ega pole kuulnud midagi tuleohutusest
Ma vabandan.
Ja mu silmad avanevad.
Ära näkku löö.
Tean, et ei tulnud siia võistlema ega võitlema.
Ma olen rahulik, aga kardan, et minu kaudu ootab Sind valu ja olen Sind alati tahtnud selle eest kaitsta nii palju kui võimalik.
See kõlab nii lõputult traagilise pisaramerena,
ma armastan Sind liiga palju, et Sulle haiget teha, Sind isegi riivata või kuidagi Sind oma egomängudega nurka suruda.
Ära pettu.
Kõik, mida ma ütlen, tundub, et on vale, püüdes ära hoida katastroofi, tundub, et tõstatan ja tekitan seda iga kord ise.
Võimalik, et peaksin lihtsalt vaikimise režiimi rakendama.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud