Abieluahelad
Oodanud juba ammu olen,
mil pääseks abileluahelaist.
Keegi mulle ei ütle, ega ütlema tule,
kas õige, või vale see, kuidas talitan.
Ei minu valu keegi tunne
ei tea mu valu piinavat.
Kas elan hommikut ma üle,
või ootan teistpool väravat.
Ja, ja, kannatada pole vaja
ja kanda kaelas ahelaid.
Elu on üks ja sinu pöralt,
raisku lasta pole mõtet elu, paremat.
Ei taha tühjadele lubadustele anda ma armu,
neist on juba küllalt saand,
Võib- olla kunagi veel armun,
eks aeg seda ise mul' seletab.
2
20/07/2022
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud