Narkomaan
Mind nagu polekski siin,
olen alati keegi teine.
Kirbe kanepiving ja morfiin
tundi kakskümmend neli mu eine.
Kõrva sosistav ebajumal
viib mõistuse, pingutab närvid.
Ses neoonsete toonide kumas
pole öid ega päevi, vaid värvid.
Igavest und soovin ilmsi.
Jätke mind rahule, palun!
Valgus vastikult pimestab silmi
reaalsuse sunnitud valus.
1
03/08/2022
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud