Esimene koolikell
Alles lasteaias käisin,
nüüd jalge ees on koolitee,
Mul pisut ärevust on sees
ja magus tunne südames.
Mul tähed selged,
numbrid ka,
hakkasin varakult õppima,
ema ja isa ei pidanud sundima.
Hämaratel õhtutel,
tähti taevas lugesin
ja kui teki alla pugesin,
siis sala, aabitsast tähti kokku veerisin.
Vahest kiisule kallile,
tegin mitu, mitu paid.
Paid kõik kokku lugesin,
meelde jätsin, kordasin.
Oma nime seina peale maalisin,
ühe silmaga ema pilku hiilisin.
Isa muheles ja vaatas,
prille ninal kohendas.
Raamatu siis ette võttis,
teadusele end pühendas.
Juba kibelengi minna
mööda sirget kooliteed.
Targaks saada on mu püüe,
rinnus tiliseb minu esimene
koolikell.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud