Pruutkleit
Hommik sametklants ja säravkuldne
avab päevatrüginale linna.
Memm nii kookuspihtne, purumuldne
nõuks on võtnud kodust välja minna.
Mälestustekompsu sättis päeva,
ööstki poole. Nuttes kõhkles veidi.
Kauaks silmad ilmavalgust näevad...
Otsus lõplik, pakkis mõrsjakleidi.
Küll see palit ikka ramp on üll,
naaldub väravale- pole ammu käinud...
Hõikab:"Müia ruutleit, puhas pits ja tüll!
Vanaaigne, vähä päevinäinud!"
Astub härra kaabus, aadlitõugne,
peidab naerukurru silmanurka.
Nooruk žestis uljas, ropulõugne,
jõurab: "Mutt, tõid täisid välja oma urkast?"
"Poig om likejoodik, napip raha,"
püüab selgust luua. Adub viltuvaadet.
Lukku keerab suu ja pilgu maha:
"Vai nüid kummarde viil linnaraadet."
Mõnigi kaeb veidrat kleidimüüjat.
Ostjata jääb hingekallis vara.
Päiksekell, mis peagi õhtut hüüab,
röövib viimse lootushelgi ara.
Pingisüli umbekasvand pargis
pakub lohtu nagu embekäsi...
Istus noorikuna siin. Pilk vargsi
salamõtteis... Sireleisse väsib...
Raskus magusõrn, kui pinki toetub kael...
Viirastub, et hõljub valges kleidis...
Pihust ebelema vajub seosepael...
Toomel ekslev ööbik teda leidis...
Järgi luuletajat
