Maria
Sulepea on võimsam kui mõõk ja sellega on palju kergem kirjutada.
Õnne Tulek
Tule õnn ja vii mind kaasa
paremale uuele.
Haaran kinni Sinu käest ja
jätan maha endise.
Ole kindel, ole truu,
ärgu muutugu su meel.
Ole jõudsalt sirguv puu,
aega on - Sa jõuad veel!
Olgu õnnel Sinu silmad,
Sinu soojus, hingekeel.
Paremat ei tea siin ilmas,
õnnelikuks mind Sa teed!
Siiski elu külvab vahel
hirmu, veidi segadust.
Niidist nähtamatu ahel
hoiab meie armastust.
Pole siiramat sest tundest-
ta on aus ja patuta.
Nii Sul enda anda julgen,
Sinuga koos lahkuda.
Tunned, kallis, uued tuuled
juba ringi liiguvad.
Naeratuse toovad suule,
õnnehetki ki .....
Tüdruk
Seisis kivist kollane maja
vaiksel tupiktänava nurgal.
Sinna linnakära ei kaja
istus aknal üks tüdruk kurvalt.
Mōtles tüdruk,et kell on veel vähe
ja taevas pilvedest vaba.
Sättis punase kübara pähe
ning läks välja jalutama.
Tundis tüdruk end ōnnelikult
nōnda kōndides taeva all.
Silmis särasid naerukillud,
kaelas sinine siidisall.
Ōhtuks päike mäe taha kadus
taevalaotus sai tähti täis.
Tüdruk kōndis nüüd unenäoradu,
kus Ta maailm veel ilusam näis.
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,
ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Emale
Tean Hinge üht, mis nii ustav,
teist sellist ei leida saa.
Ta najal võin tühjaks end nutta
ilma häbi tundmata.
Tema kannab mu mure ja valu
ning see iialgi koormaks ei muutu
ja Ta midagi muud ei palu,
kui vaid leevendust anda Ta suutnuks.
See Hing on mu Ema - vaid Temas
peitub rahu ja hingesoojus.
Talle mõeldes on alati kevad
ning südames elab noorus.
Puu ja Hing
Üks Puu kasvas keset aasa.
Olid haprad ta tüvi ja juur.
Tuul oksi tal sasis ja lehti viis kaasa,
nii kaitsetu oli see Puu..
Kord kaunil suvisel ajal,
kui aas oli rohelust täis,
üks Hingeke tundmatul rajal
end otsides ringi seal käis.
Kaks hinge sel üksikul aasal
teineteisest lohutust leidsid,
Puu õitses ja Hing elas kaasa,
sügistuule eest endid nii peitsid.
Sest ajast on möödunud suved,
kuid Hing ei tea teisi radu..
Ta Puu juurde alati tuleb
ja rändab nii aastasadu.
Sinisilmad
Too mul Armsam sinililli
kui hommik alles magab
ja aseta need salaja
mu välisukse taha.
Las hommikune kastemärg
neil õisi hellitab,
kui esimene päiksekiir
uut päeva tervitab.
Siis istu viivuks trepile,
Sa ära kohe mine.
Las enne pikka minekut
kaob teedelt uduvine..
Sa teele asu aeglaselt,
siis endast jätad maha
kaks sädet sinisilmadest
kui vaatad seljataha.
Sa tulid..
Sa tulid ja Sinu lõhna
sai terve me tuba täis.
Sa tulid vaid hetkeks, vaid viivuks
justnagu ei olekski käin'd..
Kuid see, mis Sinust jäi maha
see nii tõeline näis
Sinu lõhn hõljus kõikjal mu ümber
justkui Sa polekski läin'd..
Sind hingates tajusin, tundsin
Su lähedust siirast ja head.
Ukse sulgudes avaneb kuskil
uus uks me jaoks - Ma tean.
Vaikus
Vaikuse hääl nii vali -
öö andnud selleks nüüd loa.
Tuul avatud akendeil kardinaid sasib,
tuule vaikne hääl käib ringi me toas.
Nõnda vaikus vaikides kõnnib -
ei ole ta halb, ei hea.
Öö möödudes vaikus nii õnnis,
siis vaikselt lahkuma peab.
Ta tuleb taas siis, kui on pime,
mööda vaikseid mõtteteid.
Ta tuleb kui suurim ime
ja vaikima sunnib meid.