kui saabumas on rahu, su karje õhtusse tuhmub ja embad oma nutetud patja ja embad neid kadunud hetki käed rinnal, pilk laes ja väsinud meel loodad, kuid … kas tasuks veel kõik, mis siiani on säilinud, vead unne
prožektori tules tähed on lumes tühimik su sees nimetu on veel vastu vahib öö mille najal elad mille najal sured ja sööd
Käed taskus, sigarett suus mantlitaskute tühjus on jääv mööduvad viimsedki tuled ja vannun endale, et näen vaikuse järel aina edasi; vaikus … vaikus … kauguses paistab valgus usk, lootus ja uus algus
tähevalguses, aknaserval üksi, taevast lummuses loojub silmist ilu, peegelpilt ja killud, olevik ja hirmud, verest tühjaks tilgun
sa tuled öös nii hurmav ja lööv seiskud, kus vaikuse karjed siinses miljöös oled maailmate vahel ebareaalsus ja pahed lõpuks sosinal lähed
valu, mul on kahju sinu piinade eest valu, mul on kahju sinu läbitud teest valu, oled mulle ainus tean, et kunagi ehk vaibud
ma ei jaksa kuulata seda tumma hirmu, mis sööbib mu hinge kuni lõpuks on pime, räpane, vastik ja kõle pilgeni tühjusetus - ja veel lõputu, lõputu on see
loobumine ajast, kurbmõtetest, kus sajab uppumatu vaev, üksildus ja raev kuhu minema pean, et keegi siin, mind veel vajaks?
see deemon, see tunne, on võtnud mu hinge ning visanud tulle upun seal valedes rähklen ja karjun deemon ei halasta, uus noos, mis parata siit ei ole pääsu, siia ma jään selles ajutises tundes, mul seotud on käed
mõistmatu igatsus, ootus kelleks ma küll moondun kuid kas on üldse lootust minna vastu voolu, kui ei tunne ma enam end