Sõnale ahastus leiti 46 luuletust
Elu
Raske on elada sedasi,
kui hing on vaeva täis,
kui mure lükkab sind põlvili,
kui kõik lootusetu näib,
kui süda kortsu kisub sees,
kui pea on tühjust täis.
Rahus ulbitsevad merelained-,
ikka kaldale ja tagasi...
Taamal merel valge puri,
tuules lehvib minuni,
kajakate kisaksrjed
valusalt lõikavad südame.
Merehõng on oivaline,
päike nahka kõrvetab.
Aina kaugemale läheb, tõttab
hingest mure, mis muserdab
ja jõub kätte päev,
mis hingepõhjani rõõmustab.
Nii palju haudu
Nii palju haudu
Ja hauata surnuid
Rahutuid hingi
Ekslemas ringi
Pisaraist pimedad silmad
Katkised südamed
Pumpamas valu
Tuksuv ahastus
Kuidas leinata
Tapetuid tänaval
Kodudes
Lahingutandritel
Kuidas elada
Kui on vaid kole
Ja lõppu ei ole
Sulen silmad
Ja kujutlen
Miljonid punased moonid
Liiguvad tasases tuules
Tuulekellad helisevad
Kutsuvad koju
Ekslevad hinged
Sulanduvad helidesse
Mooniõite õrnusesse
Tuul suigutab
Mooniõite südamed
Nutavad kõikide pärast
Pisarate särast
Sünnib uus taevas
Lõppevad vaevad
Kõik saavad koju
Nii ma kujutlen
28. .....
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
Valu
Ei jaksa enam kanda valu,
mis elab minu sees.
Tule,tule minust välja valu,
ära rohkem haiget tee!
Ära vangista mu südant enam,
ära rebi hinge seest!
Ära minu unedesse roni,
mine lihtsalt teepealt eest!
Mina lasen lahti sinust,
lase lahti minustki!
Oled kohutavalt valus-
ja pole sul piirigi.
Lasen muusikal sind rebida
ja häälel välja karjuda.
Ei saa ju sinuga harjuda valu...
Jäta mind rahule, seda vaid palun!
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Hirm
Ukse taga kribin,krabin,
kuulatasin,
ukse avasin,
suured,jäised vihmapiisad näkku kargasid
tige tuul peast kaabu rebis,
see läks veerema,
koltund sügislehti,
uksealune sai täis.
Kaevurakkel must kass kui öö,
hirmunud,kilaval silmil passis,
tuppa ta lasksin,
öökull pimeduses maha sadas,
viimseks hüüdeks,uhhuu,uhhuu.
Vaikus-kõik jäi tasaseks,
pilguga veel pimedust mõõtsin.
Toas must kass mu koikul lebas,
silmad kilavil...
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....
Must öö
Must öö ulus ja ulgus
nagu näljane hunt
keset sumedat metsa,
vinge tuul raius kuusikus puid,
taevalaotuses pikne käratas,
löögiks punane nool.
Mustad pilved ühte heitsid,
salasepitsuse moel,
kuu julges piiluda,
tähed kaissu haaras,
kogu taevas mürises ja paukus,
sadas musta öösse maha.
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits
Su hõõgvel õlad
ja kuhu panna need
palavikku jäänud sõnad
Su hõõgvel õlad need
ahastusest vettind hetked
õnnejanus suu
see nukrus päevi kestev
neist paberile saanud read
kui meel ei tea nendega
mis teha laup kuum
päev otsa sai
tornis kell lõi õhtu sisse
jumal tänatud
nii ongi hea nüüd padjale
saab panna pea tunda
tagasi on sama ilmaruum
tsüklist „Poisiiga“
Vaikus
Näita mulle naeratust
oma tüüneid silmi.
Näita mulle vaevatust
valgeid rahupilvi.
Tunne minu ahastust
halemeele armi.
Tunne minu rahutust
tusameele tormi.
Kuula minu hingetust
unistuste värvi.
Kuula minu hääletust
vaikushetke sarmi.
Jaga mulle lohutust
kasvõi armuveini.
Jaga minu unistust
kus ei oleks teisi.
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Kollases taksos
kollases taksos
ahastuses kurbuses
katki rebituna
iseenda sügavustes
armastada kedagi kaugelt maalt
kelle kohalolugi enam vahel ei mäleta
kelle eksistens eksisteerib ise ilma minuta
ilma minu toeta
aga
kuskil on see armastus ikkagi peidus
ma ei teadnud, kuhu see takso viib mind
pikk sirge tee
ei ühtegi konarlikkust
ja ma tundsin ennast reedetuna
ja võimetuna sulgeda albumikaasi
kinni ja lõpetada peatükk,
mida kunagi alustasin suure õhinaga
minu ettekujutuse vili
soovunelm
ebaterve loomus
aga igatsus
igatsus sellest igavesest päevast
kui päike loojub silmapiiril .....
