ma ei jaksa kuulata seda tumma hirmu, mis sööbib mu hinge kuni lõpuks on pime, räpane, vastik ja kõle pilgeni tühjusetus - ja veel lõputu, lõputu on see
noa põhiolemuseks on olla alati terav mis on selleks inimeses miks ta siis seda pole lepib sellega kestma jääb kaunis kestma mis kole
Pimedikus valguse vari, paar surnud rotti, nari külmad rõsked seinad vajub varsti lagi hullunud mõistus, valed süüdistav, hale ja kole küsin lõpuks, kes ma olen?
Tähed purjetavad öises taevas, valkjas kahvatu kuu saatmas neid teel. Ilma päikseta on kõle taevas ja tunne kõhe on südame sees.
Vaata ette, teed on libedad! Kukkudes võid põruda! Ei siis hõiskamisel ruumi ole ja tagajärg võib olla üpris kole.
Öö tõmbab pimedad kardinad ette. Kardinate vahel vihmapiisad mängivad. Tuul on vaikne, kuid puhub kõledalt. Tunnen end natukene kõhedalt.
Paki asjad, mine ära, Keegi sind ei taha näha. Vaatad peeglit katki läheb, Sinu nägu kole jäle
Luulehobu tuuletobu tuulelipp õnnetipp tuulelohe ohmiskole rahu pole rahasüst.
...koroonast sosistab vaid huul sõjakoledustest kisendab suu...
Ööpimedus laskub taevast alla ja maal on kõik pilla-palla. Ja rusuv vaikus hiilib öös, ta kannul hirm käib juba mitmendat ööd.
Taeva luugid on taas valla, õues aina vihma kallab. Kole ilm see jälle trügib, aru saad, et käes on sügis.
Võid silma ja piima kõrva, Pudruportsule, mis meenutab saart. Nii pihin üht koletut mõrva, mis pärit on Mulgimaalt.
Sõbrad on tähtsad meile kuna nendeta ei saa me enam meile. Kuna nendeta ei saa me elada ei saa ka pelada. Kui sul sõpru pole on siis su elu kole.
Mul on kodus taks, Mis sest et kole paks Seljas on tal vest Ja jalas sussikest TARMO UNIVER