Võõrale võhik Omale enda Nüüd on aeg tast lahti lasta Las ta läheb ja lendab Kus maapind on põlev Ja taevas on kerge Siit minnes ainult temale Sihtkoht on selge
Sülitasin läraka ütleks üsna piraka mitte mingi niraka ikka üpris juraka sihtides maapinnale tabades end rinnale