üksilduse karjet keegi ei oska kuulda üksilduse pisaraid keegi ei oska näha üksilduse tühjust keegi ei oska täita ma anun sind, palun aita!
Mina ja maailm. Olen andnud taevasse kuu. Laternapost on hõõgumas ning saadab mind vaikuse tuul. Anna teada, enne kui lähed, et oleks mul lootust. Taevas on tähed.
Ma lähen kuskile kes teada võiks küll kuhu ma enda tühja südant kannan kaasas Mul tuli minna sinna tühjusse ma'i mahu seal ainult sina- laiutad käed puusas
ma puhun tuult ma puhun tuld ma puhun prahti imejõuga kangutan neid hingi lahti virutatud kinni hirmu nina ees kapuuts on tühi surma pole selle sees Sanya
tühi viinapudel katkised kirsasaapad palavas kõrbes kus vaid tühjus otsatu sõnum millest kellele pärast kauast silmapiirini vaatamist jätan küsimata selle
ma ei jaksa kuulata seda tumma hirmu, mis sööbib mu hinge kuni lõpuks on pime, räpane, vastik ja kõle pilgeni tühjusetus - ja veel lõputu, lõputu on see
Kiirgub mälestusi valu tuksel kallist südant mattes kalmu alla. Tühjus ootamas mind koduuksel, valgeid leinalilli paotub valla...
Mälestusteks tuhmunud me aeg. Pisarateks Sinu kaunis naer. Tühjuseks on roogitud mu hing. Ja südames vaid igatsen ma Sind.