Linnulaulu täis on ilm, rõõmsalt särab päikesesilm. Lustib hing ja lustib meel õnnetunne südames keeb.
Nägin üht pungakest puul puhkemas, päikesekiire silituses õit avanemas. Tundsin oma südames õnne puhkevat, hinge peal kevadet, armastust puhtamat.
Tohutu laviin kurbust vajub, vajub voolates tasa, läbi eha, pimeduses ja valus, sinna, kus leidub armastust ja ilu, tahtetute ennastsüüdistavaid õnnetuid karjeid.
Kevadel, kui õitsvad lilled, kui pungad pakatavad puul, kui linnukesed pesa loovad, siis õnnetunne on nii suur ja tärkab armastus nii kuum!
Väikene pambuke mu kätel ninanöps väljas, õrnuke hingamine sees Suur õnnetunne voolab mu südame ja emapiim nõriseb rinnale
Vaas on laual kildudeks, neid põrandal on maas, Ma ei korja ära kildusid, las jäävad maha nad. Kildudes on su pisarad, armuvalu kuum, Kildudes me mälestus, õnnetunne suur.
Mul elu suur piin, Lõbul nüüd pikk piir. Ma ei ole enam päiksekiir, Vaid väike õnnetu hiir.
Ma öunasüdame võtaks sind viskaks sellega ja seoks sind sellega ühte oh õnnetu idavirumaa. Võtaks eha koidu ka ja annaks sul näha reaalsust ma.
Nii järsku kui selgest taevast tulev välgunool leinaliblikas su hinges oma tiivad avas Nüüd tema tiivatolm laiali on igalpool See juhtus! Mis sest et polnud kavas
Elu on; nii ja naa. Kord üles; kord allamäge. Kuidas sul; on tuju. Nõnda su; trajektoor liigub. Võta kõike; rahulikult ja mõistvalt. Hooli oma trajektoorist; hoia seda tasakaalus.