üksilduse karjet keegi ei oska kuulda üksilduse pisaraid keegi ei oska näha üksilduse tühjust keegi ei oska täita ma anun sind, palun aita!
Kiilid tantsisid vesiroosidel, konnad krooksusid kaugemal, udu tiigi ümbrust kattis, ritsikas kiikus kõrre peal, hinges pesitses selline vaikus, et lausa hirm tuli peale seal.
Täna üksildane olen-, kõikide teiste inimeste seas. Üksik olla on ehk parem, siis vähem ohkeid tuleb reast.
Pimedikus valguse vari, paar surnud rotti, nari külmad rõsked seinad vajub varsti lagi hullunud mõistus, valed süüdistav, hale ja kole küsin lõpuks, kes ma olen?
loobumine ajast, kurbmõtetest, kus sajab uppumatu vaev, üksildus ja raev kuhu minema pean, et keegi siin, mind veel vajaks?
Tellin kokteili silmadega joon kokteil bokaalis imeline toon Jääkuubikutes jäine külmapilk on sees Sa viibid minust kaugel ei tea,kas näeme veel!?