Sõnale õied leiti 79 luuletust
Kevadet saadavad õied
Mairoosid on 2 nädalat lahti
ja pane ka mujale vahti
sirelid, kibuvitsad ja jasmiinid
endiselt päevadel on värvid;
kevadet saadavad õied
haaravad neid peotäied
neiud pargist ja aias
iga mesimumm lõhnast maias;
nüüd, kuis nädal soe olnud
me suve nautinud
ootavad noored hinged jaane
mis täidavad unelmate plaane;
ning minagi nende seas
kirevad mõtted on peas
minu tõelised õied on naised
on tunded ebamaised;
ma nägin karikakrast pärjaga
vastutulijat üks päev sõbrannaga
juveeliks oli keskel iirise õis
küllap issand ingli alla saata võis;
seda aura .....
Kaunimad õied
Kaunimad õied kingin ma Sulle,
oled ju isegi nagu kaunis lilleõis.
Su ilus süda on avatud mulle,
selle üle rohket rõõmu tunda võin.
Hinges on Sul linnulaulu, valu õrna südames.
Valu, mida tundnud oled,
kui mõelnud kodumaa peale. õhates.
Truud on Sul hing ja süda,
armastan Sindki sügavalt.
Ühe ilusa kevadpäeva kingin Sulle täna,
kaunite lilleõitega Su meeli hellitan.
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Kevadine ilu
Sinililledest kootud vaibal
näen ülaseid mustrina seal,
märtsikellukeste noodireal aina
kuulen linde taas puuokste peal.
Värske rohelus kustutab ära
sügise kurvema pale,
mis lume alt sulamas täna,
elu võitjana kõikjale tuleb.
Raagus okstele tekkimas pungad,
rohtumas mullased teed,
laskem kevadel rahus nüüd tulla,
leida rada meie hinge nüüd veel.
- Tarmo Selter -
2023
Sain
Ma tulin sinu juurde
su uksed olid mulle valla
mind ometi ei võetud vastu
ei jäetud kauaks ulualla
Tundus küll
et väljakutset ma ei pelga
ma palusin end kuulata
ma lugesin ja laulsin terve õhtu
sa siiski halastasid mul
ei löönud nuga selga
vaid sirgelt silma vaadates
suud andes otse kõhtu
On nuga korraks olnud kõhus
on teinud pisikese sisselõike
sealsamas aga käinud südamesse
kaks korda või siis ühe kiire põike
Sain sinult siiski midagi
ma olen juba võitja
sain armastada sind
sain hellalt löödud haavad
sain suudluse sain leinavalu
neli kollast õ .....
Armastuse miksid
Miks on armastus nii tugev,
et välja näidata ei saa?
Miks on armastus nii valus,
et endast eemale tõukama peab?
Miks on armastus nii habras,
et kildusid kokku korjama peab?
Miks on armastus kui marulaine,
et murrab südame?
Miks armastusest jäävad haavad,
et ei parane?
Miks on armastus kui betooni valatud jälg,
et jääb hingele?
Miks on armastus peidetud Karikakra
õide,
et teda tuhande õie seest otsima peab?
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
Kodukolde tuli ...
Kui vapraks vahel vaimu ka ei sea,
mõeldes , on talvgi elamiseks hea.
Jääb unistuseks kevadloodus rõõsk,
helge suvesooja paitav päikselõõsk.
Õrnad loodus õied olnud siin maas,
talvelgi südameis õitsevad taas.
Nüüd soojendamas kodukolde tuli,
hinged kallid, kuid ootad kevadtuuli.
Hansi!!!
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
EMA
Ema, Sa oled kena-.
Ja väljas on kevad-.
Ema, Su silmad kui sinilille õied,
millele laskunud on päikesekiired.
Ema, Su hääl on kevadiselt mahe
ja süda kui päikest täis päev.
Ema, Sul on siidjad juuksed
ja siidised käed,
silitan neid, kui kurb on päev.
Ema, Sinu kõrval olen, ei unusta.
Minu süda, Sinu süda-,
ikka rõõmustab.
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Mina ju võin
Ei karjume valskusel
karjume valel
Ei röögime sõjatee suitsu ja uttu
Me aadete värskusel
me aususe armsusel
närtsivad õied kuid küllaltki ruttu
Siin enestest arvates oleme paremad
Siin eneseid hinnates
maa/ilma eliit
Vast mõistate aremad
vast sõdade sulased
mõistate- lahkute lennates siit
Vaigistab kaugeimad merised mühad
vaigistab orgude kaja mäe tipul
heletav manitsev kirgas koraal
Kadugu võõrvõimu verised pühad
kadugu võõrad ja verised lipud
verine võltsitud õigus/moraal
Õhkõrna õhkõheva süütuse kesta
all siidist ja sammetist kanname .....